2010. aasta riigieelarve eelnõus on määratud vanemahüvitiste maksmiseks 2,36 miljardit krooni, hüvitise ülempiiri tõsteti 15% võrra, 35 000 kroonini. Vaatame, kuidas seda põhjendatakse:

 „Eestlaste iive on suuresti just tänu vanemahüvitisele üle aastate taas positiivne.“ – Taavi Rõivas (http://www.riigikogu.ee/index.php?id=54385).

Mis valesti? Siin on tegemist eksliku põhjusliku seosega. Positiivse iibe põhjus pole mitte vvanematoetustes, vaid demograafias. Seletame: rahvastikuministri büroo eelmisel aastal tellitud uuringu kohaselt on lasteta perede arv 2008. aastal võrreldes 1999. aastaga kasvanud 4%, ühe või kahe lapsega perede arv kahanenud 2% ning kolme või enama lapsega perede arv jäänud samaks (http://www.rahvastikuminister.ee/public/Raport_19jaan.pdf). Sellele vaatamata on iibe langus peatumas või lausa positiivseks pöördumas. Selle taga on fakt, et viimati sündis Eestis rohkem lapsi 80. aastatel, kes on nüüd saanud lapsesaamisealiseks. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/97/Eesti_rahvaarv_1970-2009.png (Statistikaameti andmed). 

Siinöeldu pole mõeldud Eesti perepoliitika diskrediteerimiseks, sündide kasvu soodustamisega on tegeletud konstruktiivselt ning tulemused on mõneti paremad kui teistes sarnastes riikides. Ent demograafia pole täielikult poliitikute kontrolli all ning positiivseid muutused selles vallas ei ole ainult rahvaesindajate teene; seda eriti olukorras, kus laste arv ühes peres ei ole suurenenud (mis on palju adekvaatsem näitaja nö rahva potentsi määratlemiseks). 

Eriti kaua ei saa me positiivset iivet trofeena esitleda, sest järgmisel kümnendil langeb reprodutseerimisvastutus 90. aastate lastele, keda on teadupärast kõige vähem.

(autor: Herman Kelomees)