Lõpetagem hirmupoliitika 28. veebr

margo.loor  
President rääkis oma aastapäevakõnes hirmust. Ta sõnas, et hirm ei peaks meid enam valitsema, vihjates meie lähiajaloole ning et oluliseks muutub õiglus ja seda kõigis eluvaldkondades, k.a erakonnapoliitikas ning valimistel. Tahamegi selle nädala poliitilise retoorika analüüsis rääkida hirmust kui ühest tugevamast mõjutusvahendist, mida rakendatakse jätkuvalt ka kampaaniavankri ette.

Vanemuise kontserdimajas peetud kõnes sõnas peaminister Ansip (vihjates Edgar Savisaare idaraha skandaalile), et „Kui hääl antakse valimistel sellele, kes on võõrriigi mõjuvõimu suurendamiseks valmis vastu võtma ka kolmandikku sulas, siis on meie riik ohus. Siis pole ka lõpuni välistatud 1939. aasta kordumine“ (http://poliitika.postimees.ee/?id=393190). Lisaks on Reformierakond ehitanud suuresti hirmule üles oma videoklipi, kus kutsub inimesi valima (http://www.reform.ee/&popup_video_id=30), luues vaatajate peas nukra pildi sellest, milline võiks Eesti riik olla praegu, kui neli aastat tagasi oleks võimule saanud üks teine erakond. Väidetavalt poleks meil siis eurot, riik upuks võlgadesse ning peaminister käiks Moskvast raha lunimas. Sarnased väited on ilmselt liialdus, kuid mõjuvad väga tugevalt.

Loomulikult pole hirmule rõhunud vaid Reformierakond. Keskerakond on samuti erinevaid kampaaniaid nii kohaliku omavalitsuse kui Riigikogu valimiste eel ehitanud üles just hirmule, alustades jutuga, kuidas Reformierakonda valides väheneksid pensionid ning vohaks piiramatu hinnatõus ning lõpetades möödunud nädala ühe piinlikuma seigaga, kus Priit Kutser üritas Haapsalu põlengut poliitvõitluse vankri ette rakendada. Viimane tegu leidis õnneks meedias ka laialdast vastukaja ning hukkamõistu, seda mõningal määral ka erakonna esimehe Edgar Savisaare poolt.

Hirmule apelleerib samuti Eesti Iseseisvuspartei, rääkides väliskapitali ohust meie julgeolekule. Vello Leito lausub Postimehe lugejate küsimustele vastates, et Eesti tuleb viia üle protektsionistlikule majanduspoliitikale ning end ei tohi enam lasta tuimalt röövida, väliskapitali agressioonile tuleb vastu hakata (http://poliitika.postimees.ee/?id=391670). Leito püüab lugejate peades maalida pilti väliskapitalist kui millestki õudsest ja röövellikust.

Kampaaniate kõrval aga võib hirm omada rolli ka muudes poliitilistes sfäärides. Rääkides vene koolide üleminekust eesti keelsele õppele nentisid nii Tõnis Lukas kui Mailis Reps Postimehe haridusteemalises arutelus (http://poliitika.postimees.ee/?id=392986), et vene koolide direktorid pole koolis valitsevat olukorda ning valmisolekut raporteerides adekvaatsed, kuna on mõjutatud poliitiliste jõudude poolt. Reps väidab, et vene koolide direktorid esitavad olukorda reaalsusest ilusamana, kuna neil on hirm töökohta kaotada ning Lukas väidab, et olukorda püütakse, vastupidi, näidata halvemana, kuna paljud kohalikud omavalitsused survestavad vene koole kirjutama alla petitsioonile, et üleminekut ei toimuks. Mõlemal juhul on tegemist probleemiga, kuna ülevaade reaalsetest oludest haridusmaastikul saab liigse politiseerituse tõttu moonutatud. Teine näide sarnasest poliitiliste huvide segunemisest ametialase kompetentsusega on kolme Tallinna munitsipaalpolitsei ametniku vallandamine, kuna viimased keeldusid Laari Kohviku vastu väärteomenetlust alustamast (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=393467).

Hirmule mängimine toidab populismi ning võimaldab kõnelejal luua oponentidest ohtlik ja negatiivne kuvand, esitledes end selle valguses päästjana. Sageli pakub „päästja“ ka kiiret ning käegakatsutavat abi, näiteks koti kartuleid või sülearvutit, mille rahvas hea meelega vastu võtab. Nii aga toidetakse seda sama populismi, luues nõiaring, kus rahvale meeldimiseks peavad poliitikud pakkuma lihtsaid lubadusi, lükates edasi pikemat perspektiivi silmas pidavate lahenduste kaalumist. Populismist ning selle ohust demokraatiale on Postimehe veergudel väga tabavalt kirjutanud oma artiklis „Riigivalitsemise pööripäev“ ka Siim Kallas (http://poliitika.postimees.ee/?id=392611).

Hea meel on tõdeda, et nende valimiste eel on parteide kõrval avalikult diskuteerimas ka mitmed kodanikuühendused ning ekspertgrupid ja rahvas on muutumas järjest nõudlikumaks – konkreetsemate lubaduste ning lühiajaliste tegevuskavade kõrval soovitakse näha visiooni. Valimisteni on jäänud loetud päevad. Oma valiku tegemisel võiks igaüks suhtuda kriitiliselt loosungitesse ning hirmule või mõnele muule emotsioonile üles ehitatud platvormidesse. Väitlusselts julgustab kõiki otsustama lähtuvalt kandidaadi või erakonna visioonirohkusest ning argumenteeritud tegevuskavast.


Autor: Marleen Pedjasaar  

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi: E-mail:    
Kommenteeri:



Eesti Väitlusseltsil on projekti "Märka argumenti!", mis algas 2009. aasta kohalike valimiste ajal. Selle käigus kogume siia veebilehele häid ja halbu näiteid (demakooke) poliitikute argumentatsioonipraktikast Tahad teada, mida me peame sisuliseks või sisutuks argumendiks? Vaata meie teooria lehte

Eesti Väitlusseltsi missioon on juurutada mõtteviisi, et ühiskondlikus dialoogis saab määravaks tugevam argument. 

Siin blogis toodud näiteid analüüsivad Eesti Väitlusseltsi pikema väitluskogemusega liikmed .
Tahad siia oma näidet lisada? Saada see meile koos viitega aadressile debate[ät]debate.ee.