Tartu poodidest ma kell seitse õhtul piimatootjate koostöökogu brändi «Eesti piima» ei leidnud. Põllumees ju poest piima ostmas ei käi, ja seetõttu ta usub ilmselt saadud tagasisidet, et eestlane ei ostagi õige hinnaga piima. Ostaks aga küll, kui oleks – mina näiteks, ja usun, et veel paljud. Aga siin arvab kaupmees end targa olevat teiste eest otsustama ja jätab riiulis selle koha tühjaks. Lühinägelik, sest kui asi nii edasi läheb, siis hakkavad ka kauplusekettide juhtide endi lapsed pulbripiima jooma. Tartu Postimees, http://www.postimees.ee/?id=169183

Nendes kahes lõigus on minu arvates koos uskumatult palju demagoogiavõtteid. Esiteks muidugi "Häda tuleb". Kui me nüüd kohe midagi ei tee, siis varsti ei saa me enam korraliku toitu. Samas unustatakse turumajanduse põhialus, millekohaselt paneb turu siiski suuresti paika nõudlus. Seni kuni on soovijaid tavalisele piimale, jagub kindalsti ka neid, kes seda müües soovivad raha teenida.

Teiseks "Vaesed kannatajad" Kannatajatena tuuakse sisse lapsed. Eriti just poliitikas on tuntud tõde, et lapsed ja loomad töötavad alati. Väita, et lapsed on ohvrid on äärmiselt hästi töötav demagoogiavõte suure hulga inimeste südame võitmiseks. Mis tähtsust on loogikal kui lapsed kannatavad?

"Vale järeldus". Olukord, kus ühel õhtul polnud poes põllumehi toetavat piima, ei ole kuidagi eeldus sellele, et peatselt on poes müügil ainult pulbrist tehtav piim. Kuidas saab ühe õhtu tootevalik ühes Eesti linnas nii drastiliselt mõjutada tervet tööstusharu? Samuti jääb selgusetuks, miks otsitud toodet müügil polnud. Kas seetõttu, et see oli juba ära ostetud või seetõttu, et kauplused pole seda müüki võtnudki? Samuti on kasutatud võtet

"Libe tee". Ühte lausesse panduna kõlaks väide ju nii: Kui ühel õhtul poes piima ei olnud, siis on see kindel märk sellest, et edaspidi kaob pärispiim mitte ainul, õhtuti ja mitte ainult Tartust, vaid tervest Eestist ja igaveseks. Minu arvates muidugi oskus kahte lõiku üheaegselt niipalju demagoogiavõtteid korraga ära mahutada.

(autor: Karin Vene)