Tallinna abilinnapea Toomas Vitsuti vastus Eesti Päevalehe küsimusele, miks seaduse järgi teoreetiliselt apoliitiline linnaametnik töö ajast keskerakonna valimiskampaaniaga tegeles:

Kõnealune ametnik ei ole ainus, kes on avaldanud soovi töötada omast heast tahtest ja ajast mitte ainult praeguse volikogu heaks, vaid ka Tallinna linna tulevase hea käekäigu eest. Eks me tallinlased armastame oma linna igaüks omal moel.

Ilmselt tuleb mõelda nende kantseleiametnike tunnustamisele, kes varahommikuti, hilisõhtuti ja isegi pühapäeviti ei puhka ja mh ajakirjanike pärimistele vastavad. Oleks praegu „selline kriis, milles tahaks elada“, siis ilmselt kaaluks isegi tulemustasu maksmist.

Nagu ajakirjanikel, on kindlasti ka ametnikel nii neid, keda armastada, kui ka neid, keda vihata. Aga mida ütleb erapooletuse kohta ajakirjanike eetikakoodeks? Demokraatlikus riigis peaks inimesel, sh ka ametnikul olema põhiseaduslik vabadus valida usku, erakonda ja kandidaati

http://www.epl.ee/artikkel/479546

 See on üks vana ja hästi palju kasutatav loogikaviga, kus küsimusele vastamise asemel asutakse vastaspoolt, ja ka kõiki teisi, kes ette jäävad, süüdistama. Vitsut norib oma vastuses tüli ajakirjandusega (kus on ajakirjanduseetika?) ja Reformierakonnaga (majanduskriis ja meie armastame Tallinnat-loosung). Kummalgi neist pole tõstatatud probleemiga - ametnike kasutamine valimiskampaanias - midagi pistmist.

Teine trikk, mida vastuses kasutatakse on vastupidise äärmusega liialdamine. Selle asemel, et ajakirjanike süüdistust kommenteerida, leiab Vitsut, et linnaametnikke, kes tööd teevad hoopis tunnustada. Niimoodi jääb kokkuvõttes mulje, et ehk pole siis kumbagi äärmust - ei karistust ega kiitust vaja ning kõik on justnagu okei.

Tasakaalu huvides olgu  märgitud, et ajakirjanduseetiliselt ei ole tõesti põhjendatud süüdistava artikli avaldamine ilma vastaspoolelt - sel juhul siis linnavalitsuselt - seisukoha saamiseta.