Loe edasi, Kommentaarid: 0

Möödunud nädala poliitretoorikast jäid silma mitmed korrad, kus oponendi sisuliste argumentidega tegelemise asemel mindi isiklikuks. Ühe näitena võib tuua valimisstuudios koolikatsete ning eliitkoolide arutelu raames Repsi poolt Lukasele suunatud küsimus „Miks sinu laps käib Miina Härmas?“ Tegemist polnud kõige õnnestunuma kommentaariga, kuna koheselt selgus, et Tõnis Lukase lapse jaoks on Miina Härma piirkonnakool. Selline juhtum tõestab ilmekalt, kuidas isiklikule tasandile minnes võib sageli ründaja ise rumalasse olukorda jääda.

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Avaldame kord nädalas muljeid käimasolevas valimiskampaanias kõlavatest headest ja mitte nii headest argumentatsiooni näidetest, et sellega teravdada valija tähelepanu ja innustada kandidaate häid eeskujusid järgima.

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Seekord viitame lihtsalt analüüsile Jaak Aaviksoo blogipostist, mida teeb Daniel Vaarik oma Memokraadi blogis. Väga ilusti teeb. Loe edasi, Kommentaarid: 3

Ilmselt seoses valimiste lähenemisega on demagoogia-sõna hakatud jälle rohkem ringi loopima. Olles seoses Eesti Väitlusseltsi arutleva hariduse õpiku kirjutamisega sel teemal päris palju mõelnud, tundub mulle, et meie debatid oleksid ilma selle sõnata paremad. Sest seda kasutatakse hästi huupi ning ka kuulajad tegelikult ei tea, mis loom see demagoogia on. Nii et panen kirja paar kohta, kus selle sõna kasutamine mul silma kriibib.

Esiteks ükski asi ei ole demagoogia lihtsalt seepärast, et keegi seda nii nimetab. Meil tehakse tavaliselt nii, et kuulatakse oma vastase jutt ära (või loetakse läbi) ning öeldakse kavala näoga, et ahhaa, ma tean küll, see on ju demagoogia! Ja siis hakatakse rääkima oma juttu, üldse seletamata, milles teise poole demagoogia seisnes. 

Niimoodi jääb kuulajale mulje, et jajah, oli demagoogia ja et ju see demagoogia on midagi halba, aga ka natuke õilsat, mida retoorikakuningad omavahelises kõrgpilotaažilises väitluses kasutavad. Tegelikult on selline tegevus lihtlabane sildistamine, sama hästi võiks öelda, et vastase jutt on lihtsalt möga või bullshit. Kui ma veel aktiivsemalt väitlesin, siis oli üks minuvanune Leedu väitleja, kes, kui tal enam midagi muud pähe ei tulnud, ütles vastaste märkustele vastuseks, et need on outrageous või flabbergasting. Demagoogia sõnana täidab siin näites sama rolli - see on keeruline välismaakeelne termin, mis visatakse välja, kui enam midagi muud öelda ei osata.

Kui me tahame ilma sildistamata oponendi demagoogiale tähelepanu juhtida, tuleb ikkagi lahti seletada, milles demagoogia seisnes. Seepärast soovitan ma ka  'demagoogia' või 'demagoogiavõtte' -sõnade asemel kasutada 'loogikaviga'. Inglise keeles, muide, polegi sellist nimisõna nagu demagoogia olemas, ongi ainult logical phallacy.  Kui öelda, et oponendi loogikas on viga, tekib minu meelest kuulajal ka ootus, et nüüd selgitatakse ära, milles see viga on. (pikemalt sellest, mis on demagoogia loe meie teooria lehelt)

Ehk siis esimene moraal on see, et kui kui keegi nimetab midagi demagoogiaks, siis vaadake hoolega, kas ta ka seletab, miks ta nii arvab. Ja kui ei seleta, no ju siis ei olnud demagoogia.

Teine asi, mida mu meelest põhjendamatult  demagoogiaks nimetatakse, on faktivead. Kui me lepime kokku, et demagoogia on vead loogikas, siis faktivead juba definitsiooni järgi ei mahu selle mõiste alla. Siin on vist häda selles, et kui jääb mulje, et vastase jutus on midagi kohe eriti valesti, siis tehakse järeldus, et ju see siis oli demagoogia. See artikkel on hea näide: kirjutaja ütleb, et oponente kuulates on mulje nagu viibiks ta "demagoogiakoolituse korduskursustel" ja hakkab siis vastaste vigu välja tooma, mis enamik on faktilised möödalaskmised. Siin oleks palju efektiivsem nimetada neid asju nende õige nimega - lihtsalt valeks. Oleks inimestel selgem, millega on  tegemist.

Kolmas asi, mis kohe kiiresti demagoogiaks tembeldatakse on see, kui oponendi kohta midagi halba öeldakse. See on minu meelest laiem sündroom, kus igasugune oponentide poliitikast rääkimine nimetatakse kiiresti "poliitiliseks poriloopimiseks" ja öeldakse, et pole meil mingisugust poliitilist kultuuri, ainult tühi demagoogia. Muidugi, vahel on see, mida oponentide tegemist kohta öeldakse tõesti kas faktiliselt vale või sisaldab demagoogiat. Aga see ei tähenda, et igasugune vastase mainimine on kohe demagoogia. Samamoodi nagu eelmisteski näidetes tuleks sel puhul rääkida konkreetsest eksimusest ja seletada ära milles see seisneb.

 

Politoloog Anu Toots kirjutab täna Postimehes ka, et Eesti häda on selles, et valitsuse või teiste poliitikute kritiseerimist peetakse automaatlselt halvaks. Kuigi see on tegelikult demokraatliku avaliku debati väga oluline osa. Väitluses me ka õpetame, et oma positiivsete argumentide esitamise kõrval tuleb kindlasti ka oponentide argumente ümber lükata. Seda on aga kõige parem teha nii, et alguses püütakse neid heas usus võimalikult täpselt kirjeldada, mitte hakata ründama enda loodud liialdatud-lihtsustatud pilti oponendi argumentidest. Sest siis on vastasel väga lihtne öelda, et kuule, minu tegelikke argumente sa ju ei puudutanud. 

Fakt on see, et loogikareeglite vastu patustame me kõik. Kui ma tahan, võiksin ükskõik millisest kirjatükist või sõnavõtust välja tuua kümneid näiteid, mis formaalselt sobiksid demagoogiavõtte definitsiooni alla, sest aega ja ruumi kõike nii põhjalikult lahti seletada, kui me tahaks, ei ole kunagi. (No näiteks sellesama lõigu alguses ma ise kasutasin selget liialdust "fakt on see", ilma reaalseid fakti tõestuseks toomata). 

Aga selline tegevus on mõneti mõttetu, sest see ei aita meil tegelikult teada saada, kelle argumendid mingis arutelus olid tugevamad. Seepärast ma mõtlengi, et demagoogiale nõiajahi pidamise asemel võiksime rohkem keskenduda uurimisele, kelle argumendid avalikus arutelus on loogiliselt vettpidavad ning sisukamate faktidega toetatud. 

Mis siis, et see on palju keerulisem, kui kogu vastase jutt lihtsalt demagoogiaks tembeldada.

(Ah et kas selle loogika järgi poleks kogu see demakoogi blogi tegevus mõttetu? Noh, jah võib-olla natuke. Sest siin me püüame leida ikkagi eriti räigeid rikkumisi ja alati ka seletame lahti, et milles see loogikaviga siis nüüd täpselt oli.)

Loe edasi, Kommentaarid: 2

Eestlastel on küll olemas vanasõna väljaheidete torkimise tarkusest, aga Demakook kavatseb käesolevaga seda eirata. Niisiis: Õhtulehes ilmub mingisuguse korrapärasusega soomlase Sami Lotila arvamuslugusid Eestist ja eestlaste olemusest. Mis jõuavad mõlema kohta alati väga negatiivsete järeldusteni. See on küll ilmne, aga millega Lotila tegeleb, on põhjuseta üldistamine ja sildistamine: olles märganud mõne eestlase või Eesti riigi juures mõnd halba joont, väidab mees kohe, et see on omane kõigile eestlastele, seejuures toomata mingisuguseid üldistava tasemega tõendeid. Ma märgiksin veel, et enamikes riikides ei peeta selliste üldistuste tegemist rahvuste/rasside/sugude suhtes ei poliitiliselt ega ka inimlikult korrektseks.  Loe edasi, Kommentaarid: 2

Lähen iseenda soovitusele vastu ja viitan kohe pealkirjas demagoogiavõtte ladinakeelsele nimetusele, aga Edgar Savisaare puhul on see ka põhjendatud, tu quoque ehk sina ka! tüüpi demagoogia kuulub lihtsalt Tallinna linnapea arsenali peaaegu juba firmamärgina. Niisiis väljavõte Savisaare blogist.  

 

Kui Viisitamm lobiseski välja hanke tingimused, siis justiitsminister Lang teeb samasuguseid asju riigisaladustega vaata et iga päev. Ja ükski prokurör ei pahanda temaga selle üle. 

  

 Peamiselt siis see vana hea asi, et see, kui teised inimesed pahategusid toime panevad ei tähenda veel, et see oleks lubatav. Teiseks on tegemist selge liialdusega - Lang ei avalda riigisaladusi "iga päev", vaid tegi seda ühe korra ning saab karistada ilmselt haldus, mitte kriminaalkorras nagu Viisitamm. 

  Loe edasi, Kommentaarid: 0

Väitleme Postimehes Marek Strandbergiga ülalnimetatud teemal ehk kui targemas keeles väljenduda, siis seksuaalse enesemääratlemise eapiiri tõstmise üle. Lugege! Loe edasi, Kommentaarid: 0

Postimehes ilmus peaminister Ansipi viienda aasta täitumise puhul artikkel, kus valitsuse kommunikatsioonibüroo on üles lugenud peaministri saavutused. Paar näidet: Eestlased saavad maailmas vabalt liikuda 
Alates möödunud aasta lõpust on eestlastel võimalik viisavabalt sõita Ameerika Ühendriikidesse. Hetkel saab Eesti Vabariigi kodanik viisavabalt reisida juba rohkem kui kuuekümnesse maailma eri paigus asuvasse riiki ja see number kasvab pidevalt. 2008. aastast oleme ka Schengeni viisaruumi liikmed ja see võimaldab Eesti elanikel piirikontrollita liikuda pea kogu Euroopa Liidu territooriumil, lisaks veel Norras ja Islandil. 

Peaminister on käinud viie aasta jooksul 125 välisvisiidil 

Esimesena külastas Andrus Ansipit Stenbocki majas 2.mail 2005 Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen ja esimene peaminister Andrus Ansipi töövisiit oli 3. mail 2005 Soome. 

Viie aasta jooksul on toimunud 270 valitsuse istungit, millel on arutatud kokku rohkem kui 5600 päevakorrapunkti.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

                                                                                                                                                                                                       Ma ei taha nüüd väita, et ilmunud nimekirjas peaministri tegevuse tulemusena sündinud asju üldse ei ole, aga need, mis on siin välja toodud, oleksid ilmselt siiski juhtunud ka peaminister Mart Laari, Edgar Savisaare või Silvi Vraidi valitsuse ajal. Ehk siis tegemist on vale põhjus-tagajärg seosega: välja toodud tagajärgi ei ole põhjustanud Andrus Ansipi peaministriks olemine. Seda võtet nimetatakse ladina keeles post hoc, ergo propter hoc ehk pärast seda, järelikult selle pärast.

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab Päevalehes, et enamik lõimumisele mõeldud raha on "kasutu": "Kolm aastat tagasi nägid tallinlased, et agressiivsus iseloomustab peamiselt noori mehi. Mis aga ennekõike teeb noore mehe tigedaks? Eks ikka see, kui ta jääb seksuaalses konkurentsis kaotajaks ja talle naisi ei jätku."  Loe edasi, Kommentaarid: 0

Postimees.ee veergudel väitlevad Eesti Väitlusseltsi esindajad eetikaspetsialist Meego Remmeliga eutanaasia lubamise üle. Minge vaadake ise, kes rohkem demakooke teeb!

Täiendus: väitluse moodustanud artiklid on nüüd siin. Tänud kaasamõtlejatele!
Online-väitlus: eutanaasia tuleb Eestis seadustada
Kiirküsitlus eutanaasiast: Remmel vs väitlusselts
Loe edasi, Kommentaarid: 0

 "Linnas võimul ja riigis opositsioonis istuv Keskerakond tahaks nende valimistega tänase kultuuriministri partei panna varumeeste pingile. Viimased valimised on näidanud, et selleks peetakse heaks kõiki vahendeid. Niccolò Machiavelli ja Cesare Borgia pöörleksid hauas kui ventilaatorid, kui kuuleksid poliitilise võitluse instrumentidest Eestis XXI  sajandil." Loe edasi, Kommentaarid: 0

Politoloog Iivi Masso kirjutab Postimehes väga põhjaliku analüüsi, et mis Eesti poliitilisel kultuuril/süsteemil häda on. Lihtsustatud-liialdatud kokkuvõte on pealkirjas, aga Demakoogi teemaga kokkuvõtva tsitaadi paneksin siia ka. aga minge ikka lugege lugu ka. Loe edasi, Kommentaarid: 0

Demakoogile meeldib Päevalehes toimuv arutelu Eesti palkade inimväärsuse ja palgalangetamise lihtsuse üle. Tahtmata ühte poolt päris demakoogi tiitliga pärjata jääb siiski mulje, et tegu on väga väitlusliku pikk ja teoreetiline jutt vs. vaatame nüüd, kuidas tegelikult faktid on konfliktiga. Aga te otsustage ise. 

BARBI PILVRE: Töö ja inimväärikus

MIKK SALU Klassivõitluse pseudoprobleem

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Demakook oli vahepeal puhkusel, aga nüüd paneme uue hooga edasi. Vahelduseks lisan siia ühe kauni retoorika näite USA presidendi Barack Obama kõnest Nobeli rahupreemia vastuvõtmisel. Kogu tekst, ma usun, on ka põnev lugemisvara, nagu Joe Klein ajakirjas Time ütleb, on uhke, et rahupreeemia laureaat veedab esimese poole kõnest sõja kui sellise vajalikkust põhjendades. 

Obama: Somewhere today, in the here and now, in the world as it is, a soldier sees he's outgunned, but stands firm to keep the peace.  Somewhere today, in this world, a young protestor awaits the brutality of her government, but has the courage to march on.  Somewhere today, a mother facing punishing poverty still takes the time to teach her child, scrapes together what few coins she has to send that child to school -- because she believes that a cruel world still has a place for that child's dreams.

Let us live by their example. 

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Venemaa president Dmitri Medvedevi intervjuust Spieglile:

SPIEGEL: The post-Soviet legacy also includes relations to other former Soviet republics. In accordance with your instructions, there is currently no Russian ambassador in Ukraine, and you are regularly engaged in disputes with Belarus. Why do you constantly try to solve problems with your neighbors with strong-arm tactics?

Medvedev: Are there no problems between EU countries? Germany also has problems with its neighbors. We are therefore no exception.

Nägelemine ühise konstitutsiooni teemadel on üks asi, aga hoolimata Medvedevi sõnadest pole Saksamaal olnud ühegi oma naabriga sõda juba üle 60 aasta. 

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Aeg-ajalt toome demagoogis välja ka hea avaliku diskussiooni näiteid. Seekord tahame viidata õiguskantsler Indrek Tederi algatatud arutelule kodanikukeskse ja rahvuskeskse riigimõtlemise üle. Teema on ühest küljest aktuaalne, isegi kui ta valimiste ajal natuke tahaplaanile jäi, teisest küljest aga võimaldab ägedalt sügavat ja argumenteeritud juttu ajada. Mida järgmiste näidete puhul on ka tehtud: 

Indrek Teder: me ei saa sukelduda põhiseadusskleroosi
Marju Lauristin: Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus 
Loe edasi, Kommentaarid: 0

Mis puutub avaliku võimu kasutamisse, siis nii IRLi kui Reformierakonna riigiasutused ja riiklikult juhitavad institutsioonid (mitte ainult ERR) kasutasid kampaanias maksumaksja raha hea valimistava koodeksist hoolimata.

Aga seegi ei aidanud, sest paremerakondadel olid valijaid mitte puudutanud sõnumid, mida ei õnnestunud kompenseerida ka rahakuhja ega administratiivse ressursi kasutamisega.

Edgar Savisaar Eesti päevalehe küsimustele vastates.http://www.epl.ee/artikkel/480686

Meil on sellest tu quoque võtte kasutamisest ausalt öeldes juba kõrini. Aga olgu veelkord märgitud, et enda probleemidele osutamise (näiteks "Keskerakond kasutab maksumaksja raha enda reklaamiks") adekvaatne vastus ei ole "aga teised teevad seda ka". 

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Väitlesime Postimehe online väitluste projekti raames Mart Laariga. Väitluse kokkuvõttes leidis linnapeakandidaat, et väitlejad on osutunud demagoogideks ja viitas, uhkelt, siiasama lehekülje teooriaosale.  Loe edasi, Kommentaarid: 3

Proovime demakoogis jälgida eelviimast ERRi valimisstuudiot. Panen esialgu siia kirja lihtsalt tsitaadid, mis kuidagi kahtlased tunduvad, eks pärast paistab, kas jõuame neid analüüsida ka või mitte. Loe edasi, Kommentaarid: 0

Vahelduseks Demakookidele siia ka üks positiivse märgiga sissekanne. TTÜ logistikatudeng Hannes Luts analüüsib EPLis erakondade Tallinna transpordilubaduste maksumust ja leiab, et lubadusi pole rahaga võimalik katta. Sellist analüüsi, kusjuures soovitatavalt kogu programmide mahu kohta tahaks veelgi lugeda. Mäletan, et USA presidendivalimiste ajal olid küll kõigi kandidaatide programmide tulemused välja arvutatud. Loe edasi, Kommentaarid: 0

Mõned markantsemad tsitaadid Postimehes ilmunud Urmas Espenbergi artiklist kakskeelsuse teemal: 

Emakeele kadu on eestlastele tegelikult elu ja surma küsimus, muulastel pole aga midagi kaotada. Nii proovitaksegi, äkki läheb läbi? Kaotaja, ei tohiks mingil juhul olla põlisrahvas. Ja iseäranis rumal oleks see põlisrahvas, kes laseb endale omaenese käega vee peale.

Kakskeelsusest oleks võita mõned tühised plussid. Oleksime kenad kohalike muulaste vastu, vabastades nad tüütust keeleõppe vajadusest. Oleksime kenad Moskva silmis ja saaksime mõningaid tühiseid järeleandmisi. Oleksime paipoisid Brüsseli silmis ja saaksime näiteks kvoote? Aga meie ise, meie enda huvid?

Miinuseid oleks sada korda enam. Eesti riik kaotaks oma identiteedi ja võimaluse eristuda. Eesti rahvas kaotaks usu oma riiki ja kultuuri - ilma eesti keele riikliku monopolita need lõpuks hääbuksid. Nooremad inimesed lihtsalt ei oska vene keelt, osa ei hakkaks seda protestist rääkima ning seetõttu tekiks suur hunnik praktilist segadust, muudest pingetest rääkimata.

Maailma teised riigid kaotaksid orientatsiooni ning ei usuks enam meie riiki. Meie tõelised sõbrad ja progressiivsed muulased ei tahaks olla okupatsiooni taastajad, kes tooksid võõra keele riigiellu tagasi. Okupatsioonikeele tagasitulek solvaks eesti rahvast rängalt.

Lisaks ähvardaks kakskeelsus ükskeelsuse ehk vene keelega, sest eestlased võivad ju vene keelt õppida, aga milleks muulastel seda enam vaja? Kaoks motivatsioon, suhtlemiskeeleks muutuks niiviisi vene keel näiteks Ida-Virumaal, eriti Narvas ja osaliselt ka Tallinnas Lasnamäel, Õismäel, Koplis.

http://www.postimees.ee/?id=172458

Tsiteerisin artiklit pikalt ning just argumenteerivatest kohtadest, et püüda vältida kontekstist väljarebimist. Probleem artikliga ei ole mitte niivõrd idees - Eesti keel ainsa riigikeelena ei ole eriti vastuoluline seisukoht, vaid esitusviisis.

Esiteks tõstatatud probleem pole lihtsalt nii tõsine, et vääriks nii emotsionaalset ambrasuurile hüppamist. Pole lihtsalt reaalne, et Eesti tänases poliitilises ja avaliku arvamuse vene keel teiseks riigikeeleks saada võiks, ükski tõsiseltvõetav poliitiline jõud ega ka rahvas seda lihtsalt ei toeta. Seda võtet nimetatakse õlgedest meheks, mis tähendab, et seatakse üles tegelikult tühine probleem, mida siis asutakse uhkelt materdama.

Teiseks on kogu artikli sisu äärmiselt emotsionaalne ning mingisugust sisulist analüüsi pole tehtud. Väljendid nagu "elu ja surma küsimus", "riik aj kultuur hääbuksid" tekitavad tugevaid emotsioone, kuid selliste asjade juhtumine postuleeritakse artiklis ainult väite tasandil, küsimata olulisi küsimus: MIKS me arvame, et nii juhtub ja MILLi PÕHJAL me seda väidame. 

Loe edasi, Kommentaarid: 3

Tallinna abilinnapea Toomas Vitsuti vastus Eesti Päevalehe küsimusele, miks seaduse järgi teoreetiliselt apoliitiline linnaametnik töö ajast keskerakonna valimiskampaaniaga tegeles:

Kõnealune ametnik ei ole ainus, kes on avaldanud soovi töötada omast heast tahtest ja ajast mitte ainult praeguse volikogu heaks, vaid ka Tallinna linna tulevase hea käekäigu eest. Eks me tallinlased armastame oma linna igaüks omal moel.

Ilmselt tuleb mõelda nende kantseleiametnike tunnustamisele, kes varahommikuti, hilisõhtuti ja isegi pühapäeviti ei puhka ja mh ajakirjanike pärimistele vastavad. Oleks praegu „selline kriis, milles tahaks elada“, siis ilmselt kaaluks isegi tulemustasu maksmist.

Nagu ajakirjanikel, on kindlasti ka ametnikel nii neid, keda armastada, kui ka neid, keda vihata. Aga mida ütleb erapooletuse kohta ajakirjanike eetikakoodeks? Demokraatlikus riigis peaks inimesel, sh ka ametnikul olema põhiseaduslik vabadus valida usku, erakonda ja kandidaati

http://www.epl.ee/artikkel/479546

 See on üks vana ja hästi palju kasutatav loogikaviga, kus küsimusele vastamise asemel asutakse vastaspoolt, ja ka kõiki teisi, kes ette jäävad, süüdistama. Vitsut norib oma vastuses tüli ajakirjandusega (kus on ajakirjanduseetika?) ja Reformierakonnaga (majanduskriis ja meie armastame Tallinnat-loosung). Kummalgi neist pole tõstatatud probleemiga - ametnike kasutamine valimiskampaanias - midagi pistmist.

Teine trikk, mida vastuses kasutatakse on vastupidise äärmusega liialdamine. Selle asemel, et ajakirjanike süüdistust kommenteerida, leiab Vitsut, et linnaametnikke, kes tööd teevad hoopis tunnustada. Niimoodi jääb kokkuvõttes mulje, et ehk pole siis kumbagi äärmust - ei karistust ega kiitust vaja ning kõik on justnagu okei.

Tasakaalu huvides olgu  märgitud, et ajakirjanduseetiliselt ei ole tõesti põhjendatud süüdistava artikli avaldamine ilma vastaspoolelt - sel juhul siis linnavalitsuselt - seisukoha saamiseta. 

Loe edasi, Kommentaarid: 3

"Eesti on unikaalne riik, me oleme ehitanud ausamba, mis ei tööta. Mida see tähendada võiks? Meil on ausammas, mis ei tööta ja nüüd me tahame ehitada tuumajaama," rääkis Erakond Eestimaa Rohelised eestkõneleja Marek Strandberg.

http://uudised.err.ee/index.php?06179623

Huumor iseenesest on ju ka valimiskampaanias tore, aga kui see kogu sisu asendama hakkab, siis on küll halvasti. Seega see täiesti ilma seoseta  järeldus sobib küll demakookide nimekirja.

Uudise videoklipist lisandub kookide nimekirja veel ka Toivo Asmeri lause, et "Tuumajaamale, kui Eesti ulatuses rääkida, siis jah. Kui Pakrist rääkida, siis raudselt ei,/.../ kui üks piirkond on ikka juba üsna palju kannatanud, siin on ju sisuliselt olnud juba üks tuumajaam"

Rõhume eelnevatele kannatustele (mis siis, et see tänase olukorraga seotud ei ole) ja see justkui välistab kogu diskussiooni oleviku üle. Mida konkreetset tooks kaasa ehitatav tuumajaam? Need küsimused jäetakse tähelepanuta ning see on poliitikute (ja meedia) tegematajätmine, mis paistab ühtlasi välja ka uudisklipis esinevate kodanike arvamusavaldustest, kus muuhulagas ollakse tuumajaama vastu, sest "õhk on juba praegu väga halb". Kui poliitikud suudaksid teemast rääkida sisuliselt ja argumenteerides, siis ehk kaoksid ka sellised asjad.
Loe edasi, Kommentaarid: 2

Tartu poodidest ma kell seitse õhtul piimatootjate koostöökogu brändi «Eesti piima» ei leidnud. Põllumees ju poest piima ostmas ei käi, ja seetõttu ta usub ilmselt saadud tagasisidet, et eestlane ei ostagi õige hinnaga piima. Ostaks aga küll, kui oleks – mina näiteks, ja usun, et veel paljud. Aga siin arvab kaupmees end targa olevat teiste eest otsustama ja jätab riiulis selle koha tühjaks. Lühinägelik, sest kui asi nii edasi läheb, siis hakkavad ka kauplusekettide juhtide endi lapsed pulbripiima jooma. Tartu Postimees, http://www.postimees.ee/?id=169183

Nendes kahes lõigus on minu arvates koos uskumatult palju demagoogiavõtteid. Esiteks muidugi "Häda tuleb". Kui me nüüd kohe midagi ei tee, siis varsti ei saa me enam korraliku toitu. Samas unustatakse turumajanduse põhialus, millekohaselt paneb turu siiski suuresti paika nõudlus. Seni kuni on soovijaid tavalisele piimale, jagub kindalsti ka neid, kes seda müües soovivad raha teenida.

Teiseks "Vaesed kannatajad" Kannatajatena tuuakse sisse lapsed. Eriti just poliitikas on tuntud tõde, et lapsed ja loomad töötavad alati. Väita, et lapsed on ohvrid on äärmiselt hästi töötav demagoogiavõte suure hulga inimeste südame võitmiseks. Mis tähtsust on loogikal kui lapsed kannatavad?

"Vale järeldus". Olukord, kus ühel õhtul polnud poes põllumehi toetavat piima, ei ole kuidagi eeldus sellele, et peatselt on poes müügil ainult pulbrist tehtav piim. Kuidas saab ühe õhtu tootevalik ühes Eesti linnas nii drastiliselt mõjutada tervet tööstusharu? Samuti jääb selgusetuks, miks otsitud toodet müügil polnud. Kas seetõttu, et see oli juba ära ostetud või seetõttu, et kauplused pole seda müüki võtnudki? Samuti on kasutatud võtet

"Libe tee". Ühte lausesse panduna kõlaks väide ju nii: Kui ühel õhtul poes piima ei olnud, siis on see kindel märk sellest, et edaspidi kaob pärispiim mitte ainul, õhtuti ja mitte ainult Tartust, vaid tervest Eestist ja igaveseks. Minu arvates muidugi oskus kahte lõiku üheaegselt niipalju demagoogiavõtteid korraga ära mahutada.

(autor: Karin Vene)

Loe edasi, Kommentaarid: 0

Nii, väitlesime (väitjad Kajar Kase ja Anna Karolin) siis just linnapeakandidaadi Keit Pentuse vastu Postimees.ee veergudel. Tegime uut ja uudisväärtuslikkuonline poliitik vs väitlejad formaati. Teemaks oli maamaksu kaotamine elamumaalt.

Olgu väitlus oma hiilguses siin ka ära lingitud:
Kaasused
Ristküsitlus
Meie kokkuvõte
Keit Pentuse kokkuvõte
Loe edasi, Kommentaarid: 3

2010. aasta riigieelarve eelnõus on määratud vanemahüvitiste maksmiseks 2,36 miljardit krooni, hüvitise ülempiiri tõsteti 15% võrra, 35 000 kroonini. Vaatame, kuidas seda põhjendatakse:

 „Eestlaste iive on suuresti just tänu vanemahüvitisele üle aastate taas positiivne.“ – Taavi Rõivas (http://www.riigikogu.ee/index.php?id=54385).

Mis valesti? Siin on tegemist eksliku põhjusliku seosega. Positiivse iibe põhjus pole mitte vvanematoetustes, vaid demograafias. Seletame: rahvastikuministri büroo eelmisel aastal tellitud uuringu kohaselt on lasteta perede arv 2008. aastal võrreldes 1999. aastaga kasvanud 4%, ühe või kahe lapsega perede arv kahanenud 2% ning kolme või enama lapsega perede arv jäänud samaks (http://www.rahvastikuminister.ee/public/Raport_19jaan.pdf). Sellele vaatamata on iibe langus peatumas või lausa positiivseks pöördumas. Selle taga on fakt, et viimati sündis Eestis rohkem lapsi 80. aastatel, kes on nüüd saanud lapsesaamisealiseks. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/97/Eesti_rahvaarv_1970-2009.png (Statistikaameti andmed). 

Siinöeldu pole mõeldud Eesti perepoliitika diskrediteerimiseks, sündide kasvu soodustamisega on tegeletud konstruktiivselt ning tulemused on mõneti paremad kui teistes sarnastes riikides. Ent demograafia pole täielikult poliitikute kontrolli all ning positiivseid muutused selles vallas ei ole ainult rahvaesindajate teene; seda eriti olukorras, kus laste arv ühes peres ei ole suurenenud (mis on palju adekvaatsem näitaja nö rahva potentsi määratlemiseks). 

Eriti kaua ei saa me positiivset iivet trofeena esitleda, sest järgmisel kümnendil langeb reprodutseerimisvastutus 90. aastate lastele, keda on teadupärast kõige vähem.

(autor: Herman Kelomees)

Loe edasi, Kommentaarid: 1

Valimisteema kõrval tahaksime ka ühe vana demakoogi ära õiendada. Nimelt 

ajas nädalatagune Tartu Ülikooli professori Tõnu Lehtsaare artikkel Postimehest homode õiguste teemal, miskipärast paljud väitlejad tõsiselt pahaseks. Palusime Annal analüüsida, miks see nii oli. 

Tõnu Lehtsaar: homoseksuaalsusega mittenõustuja pole veel homofoobid

"Kõigepealt tees, et homoseksuaalsus on kaasasündinud. Olen uurinud tuttavatelt geneetikutelt ja arstidelt ning püüdnud ka ise lugeda, et kas homoseksuaalsus on geneetiliselt tõestatud. Vastus on eitav, homo-geeni pole leitud."

Anna: Fakt, et Lehtsaare tuttavad ja ta ise ei ole lugenud homoseksuaalsuse geneetilist päritolu tõestavaid artikleid, võib viidata ka asjaolule, et nad lihtsalt pole palju lugenud.  Samuti, isegi kui teaduslikult pole üheselt tõestatud seost konkreetsete geenide ja homoseksualismi vahel, ei tähenda see, et homoseksuaalsus ei ole tingimata pärilik. On väga palju nähtusi, mille päritolu peetakse geneetiliseks, kuid täpset seost pole suudetud leida.

Kajar: Ma lisaks siia juurde veel, et geneetiline pole tingimata ainus võimalus, kuidas midagi saab olla kaasasündinud, Väitlustes ma tavaliselt viitan Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni teadustööl põhinevatele seisukohtadele, mis alates 1975. aastast ütlevad, et homoseksuaalsus pole haigus ega hälve ning inimesel endal ei ole reeglina valikut oma seksuaalse orientatsiooni muutmisel. http://www.apa.org/pi/lgbc/policy/pshome.html

"Väidetakse, et homoseksuaalsus pole hälve. See, mis on hälve ja mis mitte, on sotsiaalse kokkuleppe küsimus. Enamiku ajast on inimkond homoseksualismi siiski hälbeks pidanud. Paljude inimeste teadvuses on tegemist millegi taunitavaga, millele viitab ka Veske."

Lehtsaar apelleerib homoseksuaalsust hälbeks pidades sellele, et enamik inimesi arvab nii, kuigi sotsiaalse kokkuleppe olemasolu mingis küsimuses ei pruugi olla seotud enamuse arvamusega. Läbi ajaloo on hälbeks peetud ka vasakukäelisust ning kas või teistsugust nahavärvi, mis ei ütle midagi selle kohta, kuidas riik või ühiskond peaksid homoseksuaale kohtlema.  

"Peale homode endi väidete pole mina lugenud ühtki veenvat tõendusmaterjali sünnipärase paratamatuse kohta."

Siinkohal on tegemist ühe klassikalisema demagoogiavõttega—selle asemel, et ümber lükata mainitud tõendusmaterjal, lükkab Lehtsaar need kõrvale, kuivõrd tõendusmaterjali väljatoojad on ka ise homoseksuaalid.

"Hiljuti väitsid Leedus alaealiste kahjuliku info eest kaitsmise seaduse oponendid, et ka homod seisid Balti ketis ja nüüd neid ahistatakse.]Olen kuulnud ka vastupidist emotsionaalset väidet, et me ei seisnud Balti ketis selleks, et pedevabariigis lõpetada."

Autor kasutab halvustavat silti, et oponentide väidete väärtust vähendada. Samuti ei ütle ta otse, et ta ise nii arvab, vaid „on kuulnud ka vastupidist emotsionaalset väidet“.

Loe edasi, Kommentaarid: 7

 Justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti verd (või vähemalt tagasiastumist) näha on seoses küberrünnakud omaks võtnud vene poliitiku Schengeni viisanimekirjast kustutamisega soovitanud mitmed meie poliitikud ning ka ajakirjandusväljaanded. Mõned näited: 

• Kalli Muuli Postimehes: Justiitsminister alistus terroristide survele
  
• Raimo Poom Päevalehes: Mis on Eesti välispoliitika?
  
• Sotsid Lang peab ministriametist lahkuma
  
• Kadri Simson Miks IRL Langi umbusalduse suhtes vaikib?
  

Loe edasi, Kommentaarid: 2

Loe edasi, Kommentaarid: 2

Vaatame nüüd ka, kuidas esitleb end Isamaa ja Res Publica Liit.

"IRL-il on Euroopa Parlamendis suurim mõjuvõim. Isamaa ja Res Publica Liit kuulub Euroopa Parlamendis suurimasse, Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooni ja omab seega ka suurimat mõjuvõimu Euroopas." Allikas

 Tahaks küsida, kas tõesti võib Euroopa Rahvapartei fraktsiooni kuulumise pinnalt öelda, et IRL omab suurimat mõjuvõimu Euroopas? Selgusetuks jääb, kellega võrreldes suurimat mõjuvõimu on silmas peetud? Milles mõjuvõim seisneb? Siinkohal üritatakse üksiku fakti pinnalt luua üldistust, et IRL on mõjuvõimas partei ning teeb Euroopas suuri tegusid, kuid sisulist argumentatsiooni siin taga ei ole.

Loe edasi, Kommentaarid: 1

Jätkame Keskerakonna väljaütlemiste analüüsimisega ning heidame pilgu Edgar Savisaare blogile.  Loe edasi, Kommentaarid: 3

Alustame koogikogumist kõige lihtsamast kohast, ehk erakondade valimisloosungitest. Üldiselt on teada, et reklaam ei saagi väga sisulist mõtet edasi anda ning sestap saab sealt alati häid näiteid kahtlasest loogikast.

Esimesena võtame ette Reformierakonna reklaamlause: "Meie ♥ eestimaad"

"Tänane Tallinna linnavalitsus ei armasta kahjuks Tallinna ega tallinlasi, vaid armastab iseennast. Sellepärast tehaksegi asju, mis on kasulikud ennekõike linnavalitsusele endale, mitte aga Tallinnale. Reformierakond on oma meeskonda kaasanud uusi tegusaid inimesi, kes armastavad Tallinna ja toovad Tallinna juhtimisse värsket mõtlemist, värsket energiat. Meil on uued inimesed ja uued ideed ning tõsine tahe muuta Tallinna veel paremaks." Allikas

Loe edasi, Kommentaarid: 1

See blogi on osa Eesti Väitlusseltsi jupp aega kestnud kapist väljatulemisest. Oleme 15 aastat koolitanud õpilasi ja täiskasvanuid argumenteerimise ja kriitilise mõtlemise teemadel ning selle ajaga on kogunenud arvestatav hulk kogemust. Tahame selle nüüd avalikkuse kätte anda, et sellest ka mingi kasu oleks.  Loe edasi, Kommentaarid: 0